reede, 28. märts 2014

Arvamusartikkel

Tänaseks sissekandeks on eile Maalehes ilmunud 5200 märgiline arvamusartikkel. Maaleht vähe tuunis pealkirja, kuid sisu sama. Head lugemist.

Maaelu säilivusaeg

Viimaste nädalate sündmused Eesti sisepoliitikas on toonud ka maapiirkondadesse palju küsimusi. Loodud on uusi ministrikohti, mille rollid on veel paika loksumata. Samal ajal on kaotatud ainuke ministrikoht, kelle ülesanne oli otseselt seotud maaelu arenguga- regionaalminister. Kui nüüd arvate, et ma sellest puudust tunnen, siis eksite, sest sellisel kujul regionaalpoliitika tegemine, kus ainsaks võluvitsaks on suuremad omavalitsused, ei ole minu meelest õige. Olin üks vähestest, kes haldusreformi kodulehel küsimusi esitas, kuid sisulised vastused jäidki saamata. On selge, et ühtegi reformi ei tohiks teha üks ministeerium ja üks minister üksinda.

Kui nüüd mõelda maaelule ja siinsele arenguvõimalustele, siis peab tunnistama, et statistikaameti ennustused on päris karmid ja siin justkui sureb varsti elu välja. Kui 2040. aastaks on Järvamaal elanikke vaid 20 tuhande ligi, siis on see väga karm kukkumine (hetkel maakonnas u 32000 elanikku). Olen seisukohal, et selline langemine on täiesti võimalik kui me jätkame täpselt samamoodi ja oleme nõus ning kiidame takka, et teha pole midagi, sest tegemist on ülemailmse probleemiga. Et igal pool ju inimesed koonduvad  linnadesse ja nii see peabki olema. Kuid kas ikka peab?

Ma ei oska tuua kõikide valdade kohta ühist seisukohta ja lahendust ning näiteid, kuid olles olnud Järva-Jaani vallas, mis on tüüpiline maavald, siis mõned mõtted on.

Põhiline teema, mis minu meelest vajab kiiret lahendamist on noorte tagasitulek kodukanti. Siinkohal ma ei ütleks, et probleem on põhiliselt töökohas. Meil on küllalt näiteid juba, kus noored tahavad ja suudavad ise endale ettevõtteid luua. Samuti on häid töökäsi meil alati vaja ja Järvamaalt võib tuua näiteid, kus tööjõudu tuuakse juba pikemat aega kaugemalt sisse. Põhiliseks küsimuseks maal on hoopis elukoht. Noor inimene, kes tahaks kodukanti tagasi tulla  ning ema-isa kapi tagant välja tulla, seda teha ei saa, sest tal lihtsalt pole selleks võimalust. Esiteks puudub tal usaldusväärsus panga ees, et laenu võtta, sest pikemaajalist püsisissetulekut. Teiseks puudub maapiirkondades või vähemalt meie vallas üürikorterite turg, kus noor saaks riskivabalt sisse elama asuda. Kuigi rahvastik justkui väheneb ja elamispindasid peaks vabaks jääma, siis tegelik seis seda miskipärast ei näita ja üüriturg on sisuliselt null. Kahjuks pole hetkel ka omavalitsustel sellist võimekust, et jõuliselt siseneda kinnisvaraturgudele ning seda trendi muuta. Kui tihti armastatakse tuua näiteid teistest riikidest, siis on öeldud, et Soomes on munitsipaalomandis üle 40 protsendi korteriturust. See annaks omavalitsustele parema võimaluse kutsuda noori maale elama. Nüüd muidugi küsimus, et kas maal peaks olema üldse kortereid ja kust algab maaelu. See las jääb järgmistele arvajatele pureda. Loodan, et uues Euroopa Liidu programmperioodis leian  selle lahendamiseks meetme.

Eestis on küllalt levinud arvamus, et väikekohtades elu pole võimalik ja kõik need kohad on pommiaugud. Süvenedes ja uurides ühe või teise koha kultuuri ja spordielu, siis tuleb tihtipeale tõdeda, et teha on rohkem kui käia jõuad. Lisaks on korras koolid ja lasteaiad. See,  et väiksematest gümnaasiumitest saab kehvemat haridust on samuti väga ühekülgne tõlgendus. Eelmise aasta Järvamaa parimad riigieksamitulemused olid Järva-Jaani Gümnaasiumis, kuid see on ju loogikavastane. Suurtest koolidest Paides ja Türil peaks saama ikka paremat haridust. Kui jätkatakse suunda, kus väiksemaid koole ebaõiglaselt vähem rahastatakse, siis võib küll öelda, et miski on riigisüsteemis valesti. Saan aru, et kuskil peavad piirid olema, kuid kui kõiki teenuseid tahetakse inimesest kaugemale viia alates gümnaasiumi haridusest kuni politsei, pääste ning kiirabini, siis tekib küll küsimus, et miks me siin maal peame sama palju makse maksma riigile kui mujal, sest riigiteenuseid me ju ei saa.

Maksudest on ka varem mõned majandusteadlased rääkinud, et see võiks olla võti kuidas teha regionaalpoliitikat nii, et see tooks ka maale elu juurde. Läbi tulumaksu või sotsiaalmaksu erisuste saaks motiveerida inimesi ja ettevõtteid maale tegutsema tulema, kuid kahjuks puudub kuskil tahe ja üldse mõte, et seda võiks üldse kaaluda. Miks? Minu meelest võiks seda teha. Jään lootma uuele valitsusele. Loodan ka seda, et kui 2013. aastal tuli läbi EAS-i investorteeninduse üle saja päringu ja neist vaid kolm jõudis väljapoole Tallinna piirkonda, siis see trend samuti muutub. Võin ju mõistusega aru saada, et seal ju palju parem infrastruktuur ja rohkem töötajaid võtta, kuid samas oleks meil reaalne võimalus maaelu hoogustada.

Mida saame ise ära teha maaelu hääbumise vastu? Ega siin ilmselt suurt võluvitsa pole, vaid tuleb tegutseda kõiki võimalusi kasutades. Suhelda erinevate osapooltega, ka väljaspool oma valda, ning luua kõik tingimused, et inimestel oleks siin hea olla ning kogukonna tunne oleks noortel sees juba maast madalast. Olgu selleks siis tantsurühm või jalgpallimeeskond, kellega igal nädalavahetusel proovi teha või võistlemas käia. Teha koostööd naabritega nii kortermaja mõistes kui omavalitsuse tasandil, et ühiselt leida nutikaid lahendusi ning vältida dubleerimist. Vähem viriseda ja rohkem otsida lahendusi ning need ellu viia. Olla mõnes asjas esimene ning mõnes hea kopeerija. Tuleb tegutseda julgelt ja sihikindlalt ning siis on kõik võimalik, ka maaelu säilimine.

Arto Saar
Järva-Jaani vallavanem

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar