Mis siis juhtus, mis siis juhtus?

Neli kuud on läinud kiirelt ja sündmusi on vahepeal olnud rohkem kui küll. Tänasega saab läbi mu teekond Paide Linnameeskonna kogukonnajuhina ning edaspidi olen neile lihtsalt toeks nõuga ja ka vajadusel jõuga ning suureks fänniks jään niikuinii. 

Eelmisel nädalal sai minust ametlikult Järva vallavanem, kelleks ma kolm aastat tagasi valimistel kandideerides olin valmis ka saama. Alles kolm nädalat tagasi pidi kõik siiski minema teisiti ja vallavanem oleks pidanud olema üks hoopis teine mees. Mis siis ikkagi juhtus ja kuidas asjad kulgesid, sellest räägin väikse muinasjutu abil. See kõlab umbes nii.

Kord elasid ühe lahe ääres ühed vahvad järvakad. Ühiselt mõeldi, et  selleks, et paremini hakkama saada, peaks ehitama endale uue sadamakuuri, kus ehitaks laeva, millega merelt süüa tuua. Valiti 21 liikmeline sadamakogu, kes pidi kokku leppima, et mis laev ehitatakse ning mis saaki mere pealt tooma hakatakse. Lisaks määrati laevale kapten koos kahe tüürimehega, kes hakkasid laeva meeskonda komplekteerima. Kuna  sadamakogus olid erinevate nägemustega grupid, siis laeva hakkasid ehitama  viie erineva grupi 13 liiget ja ülejäänud kahe grupi 8 liiget jäid protsessist kõrvale. Viimased üritasid tihti sõna sekka öelda ning vahel isegi natuke kuulati nõu, kuid üldjuhul ikka teadsid need 13 liiget ja kapten paremini kuidas laeva ehitada, juhtida ja kust mingit kala tuua. Mida aeg edasi, seda paremini laev küll liikus, aga saak läks üksluisemaks ja tihti ei toodud seda, mida järvakad oleks tahtnud ja mis esialgu kokku lepiti. Vahepeal toimusid muutused ka sadamakogus. Mitmed liikmed lahkusid ja  lisaks vahetati ka sadamakogu siseselt gruppe. Ajad olid segased ning e-grupp, kes vahepeal oli ainult ühe liikmega kogus esindatud, leidis ennast äkki kolme liikmega ja hakkas nõudma tüürimehe kohta. Teadmata kõiki tagamaid, leidsid kaks seni kõrvaltvaataja rollis olnud liitu, et on õige aeg teha ettepanek e-grupile ühiselt sadamat ja laeva juhtima hakata. Arutelud olid päris pikad ja esialgu olid aktiivsemad üldse e-grupi maakonna esindajad, mitte sadamakogu liikmed. See oli küll väike ohumärk, aga sellele ei pööratud esiti tähelepanu. Kui esialgu oli plaan, et kolm osapoolt võtavad kõik laeva juhtimisest kapteni või tüürimehena osa, siis mida aeg edasi, siis selgemaks sai, et tüürima hakkab laeva ainult JVH-liikmed. E-grupist pidi tulema kapten ja SJ-grupp oleks ainult sadamal silma peal hoidnud. Plaan sai siiski paika, et mis kohtades lahel võrgud vette lasta ja kus peaks karidest eemale hoidma. Ühiselt oli plaan laev vette lükata 16. septembril. Kuna plaan sai paberil allkirjad juba varem, siis hakati laevale meeskonda komplekteerima. Kuna kapteniks võeti mees, kes merd polnud kunagi sõitnud, siis pidi see jääma kohalike meeste õlule. Kahjuks ilmnes, et senistest laevameestest polnud peaaegu keegi nõus jätkama kui laeva tuleb juhtima rongijuht, kes kunagi pole merd sõitnud. Sellel momendil hakkasid JVH-grupi liikmed mõtlema, et mis siis saab kui meeskonda ei saagi kokku ja merele ei pääsegi. Lisaks kummitas ka see, et iga kord kui merele tahetakse minna, on vaja vähemalt 11 liiget kohale ja keegi puududa ei tohi. Aga siis see juhtuski, mida võibolla osad oskasid karta aga JVH-grupi liikmed kindlasti mitte ning mis pani otsima kiiret lahendust kuidas külarahvas nälga ei jääks. Nimelt saatis tulevane kapten kirja, et edaspidi hakkab nii olema, et kui on ikka vaja midagi otsustada, siis seda teeb kapten või keegi e-grupist. Punkt. Ei mingit koos otsustamist või arutelu. Salomoni hääl oli rääkinud. Ja see oligi viimaseks tõukeks miks JVH-grupp soovis uuesti üle vaadata olemasolev laev ning meeskond, uuesti üheskoos paika panna püügiplaan ning asukohad, kust mis kala püüdma minnakse. Suures osas see kattus eelmise plaaniga ning tänu sellele peaks see sobima ka e- ja SJ-grupile. Küll aga oli uus loodud sadamakogu 14-liikmeline ja seega peaks olema laev paremini hoitud kui enne. Põhiline on ju see, et külarahvas ei jääks nälga, nende soovidega arvestatakse ja karidest ollakse teadlikud. Kas ja kuidas päriselt järvakatel elu minema hakkab seal järve kaldal, näitab aeg, kuid loodetavasti on see õnneliku lõpuga muinasjutt.

Selle muinasjutuga võiks lühidalt kokku võtta selle saaga, mis siin viimastel nädalatel on toimunud. Minul suvel ega ka paar nädalat tagasi polnd aimugi, et selline lõpplahendus võiks tulla, kuid eks elus peab kõigeks valmis olema. Ma võtsin vallavanema väljakutse vastu väga mitmete tegurite koosmõjul ja kui keegi tahab seda nimetada reetmiseks, et ma justkui ühest paadist teise hüppasin, siis ma ütleks nii, et ma tegin seda selleks, et mitte reeta ega petta Järva valla elanikke. Ja kindlasti mitte reeta neid 350 inimest, kes mulle hääle andsid. Jah kindlasti tunnevad ennast reedetuna Suur-Järva valimisliidu ja EKRE liikmed, kellega olime juba käed löönud. Esimeste ees vabandasin ka volikogus juba, et nad sellisesse olukorda panime, aga lõplik põhjus oli just see, et kõige väiksem osapool teatas, et edaspidi on nemad otsustajad. Lisaks see, et sisuline töö abivallavanemate näol oleks jäänud ainult Järva Valla Heaks valimisliidule ning tõepoolest ei suudetud pea nädalaga kokku panna toimivat vallavalitsust. Nii ei saa ju valda juhtima hakata. Või saab?

Suurt poleemikat on tekitanud ka Raidi hüvitis, mis korraga peo peal on tavakodanikule hirmus suur summa. Nagu ka volikogu ütlesin, siis see on õige, õiglane ja inimlik. Õige seetõttu, et seda võib teha. Õiglane seetõttu, et Rait oli üks vähestest, kes peale valdade liitumist ei saanud aastapalka hüvitisena kuigi enne seda oli ühinemise ettevalmistamisega suurt tööd teinud ja ta on selle ära teeninud. Inimlik aga seetõttu, et peale ühinemist on ta Järva valda üles ehitanud oma pere arvelt ja tihtipeale öötundidest, lisaks esindanud valda ja Eestit erinevates organisatsioonides. Muidugi ma pole olnud alati Raidiga ühel nõul ja konflikte on olnud, kuid laias laastus on meil ühine eesmärk olnud arendada Järva valda. Nüüd oleme üle pika aja taas maha istunud ja ühised sihid ning eesmärgid paika pannud. Üleminek on olnud sujuv ja loodetavasti läheb edasi ka sujuvalt. Suurem osa meeskonnast on tuttav ning valda tean suht risti-põiki läbi. Kui nüüd küsida, et kas Sina hea lugeja, oleksid nõus ühekordselt maksma 2 eurot, et meil vallas ei tekiks kaost ning meid ei hakataks Paide või Tallinna kontoritest juhtima, siis mis vastaksid?

Aga eks iga muutus tekitab diskussioone, oletusi, külajutte ja arvamusi ja see ongi normaalne ning mina esitan ainult oma versiooni sellest, kuidas mina seda näen.

See oli siis väike ülevaade tagamaadest. Mõtlesin vahepeal, et teeks seda selgitust hoopis video formaadis, nagu onu Raivo jutupliiats või valimiskool, kuid jäin siiski seekord veel kirjutamise juurde. 

Mis edasi? Edasi katsun saada rütmi taas kätte ja kord nädalas anda ülevaadet kas kirjatüki või video näol, et mis on toimumas ja mis on tulemas. Eelmisel reedel hakkas mu töö juba hooga peale kui toimus mu esimene kriisikomisjoni juhtimine. Hetkel me vabariigi valitsuse piirangutele midagi lisama ei hakka, kuid manitseme kõiki ettevaatlikusele ning jälgime avalikke üritusi. Jah, paraku eakate kokkutuleku lükkasime edasi, sest nemad ikka riskirühmas. 

Nädalavahetusel käisin ülikoolis, kus õpin eriala "Kogukondade arendamine ja sotsiaalne heaolu" ja tegin ettekande ankurkogukondadest. Siinkohal tervitused kaastudengitele, kes on tõeliselt ägedad inimesed üle Eesti ja usun, et esimene lend kogukondade arendajaid saavad olema märgilise tähendusega selles valdkonnas üldse. 

Pühapäeval käisin Rüütlite bussiga Paides lastejooksul abis. Nüüd peaks mõtlema kuidas seda igiliikurit ka Järva valdade kogukondade hüvanguks ära kasutada. Laupäeval toimusid üle Eesti "Maale elama" kampaaniad. Kahjuks Järva vald seal ei osalenud sel aastal, kuid ise näen küll, et sellest oleks tolku ja äkki siis järgmine aasta toome bussi rahvaga maale.

Uus töönädal on alanud kiirelt. Tegin üllatusvisiidi Koeru keskkooli, kus tehti tervisenädala raames NATO testi ehk 2 minuti jooksul kätekõverdusi ja kõhulihaseid ning 3200m jooksu. Sain 300st punktist 275. Jäin rahule. Edasi kriisikomisjon, nõupidamine abivallavanematega, hunnik dokumente juba vaja läbi töötada ning eeskirjadega vaja tutvuda. Täna käisin Tartus koolitusel, kus räägiti ametniku eetikast. Päris põnev teema. Homme hommikul on AS Paide Vesi üldkoosolek ja edasi vallavalitsuse istung Aravetel ja regionaalne kriisikomisjon veebis. Neljapäeval läheme Veikoga Karinu infotundi ning seejärel olen kutsutud Ahula Pansionaadi avamisele. Reedeks olen kavandanud kohtumise piirkonnajuhtidega. Laupäeval osalen Kalju Lepiku mälestusmärgi avamisel ning siis juba FC Järva-Jaani kodumäng Kasekas ja aitan veel natuke korraldada ka Paide mängu, et ka seal üleminek sujuv oleks. 

Lisaks on vaja kiirelt ennast kurssi viia eelarvestrateegiaga ning tahaks külastada ka teeninduspunkte ning peagi alustada ka all-asutuste külastamist. 

Tundub nagu polekski vahepeal kolme aastat olnud ja kiire elutempo vallavanemana läheb edasi. Natuke roostes esialgu kindlasti, kuid loodan, et aitate õlitada. Sissekannet tegin ka pea kaks tundi. Vaja meelde tuletada see sõnaseadmine. 

Loodan, et postitusest oli tolku ja kui soovid, et edaspidi ka teen, siis võid Facebookis pöidla visata. Järgmistel kordadel ikka tulevad pildid ja lingid ja viled ka juurde

Kõike hääd ja peatse kuulmiseni ning olen nüüd taas teil olemas, 24/8.