Maaelu säilivusaeg
Viimaste nädalate sündmused Eesti sisepoliitikas on toonud
ka maapiirkondadesse palju küsimusi. Loodud on uusi ministrikohti, mille rollid
on veel paika loksumata. Samal ajal on kaotatud ainuke ministrikoht, kelle
ülesanne oli otseselt seotud maaelu arenguga- regionaalminister. Kui nüüd
arvate, et ma sellest puudust tunnen, siis eksite, sest sellisel kujul
regionaalpoliitika tegemine, kus ainsaks võluvitsaks on suuremad omavalitsused,
ei ole minu meelest õige. Olin üks vähestest, kes haldusreformi kodulehel
küsimusi esitas, kuid sisulised vastused jäidki saamata. On selge, et ühtegi
reformi ei tohiks teha üks ministeerium ja üks minister üksinda.
Kui nüüd mõelda maaelule ja siinsele arenguvõimalustele,
siis peab tunnistama, et statistikaameti ennustused on päris karmid ja siin
justkui sureb varsti elu välja. Kui 2040. aastaks on Järvamaal elanikke vaid 20
tuhande ligi, siis on see väga karm kukkumine (hetkel maakonnas u 32000
elanikku). Olen seisukohal, et selline langemine on täiesti võimalik kui me
jätkame täpselt samamoodi ja oleme nõus ning kiidame takka, et teha pole
midagi, sest tegemist on ülemailmse probleemiga. Et igal pool ju inimesed
koonduvad linnadesse ja nii see peabki
olema. Kuid kas ikka peab?
Ma ei oska tuua kõikide valdade kohta ühist seisukohta ja
lahendust ning näiteid, kuid olles olnud Järva-Jaani vallas, mis on tüüpiline
maavald, siis mõned mõtted on.
Põhiline teema, mis minu meelest vajab kiiret lahendamist on
noorte tagasitulek kodukanti. Siinkohal ma ei ütleks, et probleem on põhiliselt
töökohas. Meil on küllalt näiteid juba, kus noored tahavad ja suudavad ise
endale ettevõtteid luua. Samuti on häid töökäsi meil alati vaja ja Järvamaalt
võib tuua näiteid, kus tööjõudu tuuakse juba pikemat aega kaugemalt sisse. Põhiliseks
küsimuseks maal on hoopis elukoht. Noor inimene, kes tahaks kodukanti tagasi
tulla ning ema-isa kapi tagant välja
tulla, seda teha ei saa, sest tal lihtsalt pole selleks võimalust. Esiteks
puudub tal usaldusväärsus panga ees, et laenu võtta, sest pikemaajalist
püsisissetulekut. Teiseks puudub maapiirkondades või vähemalt meie vallas
üürikorterite turg, kus noor saaks riskivabalt sisse elama asuda. Kuigi
rahvastik justkui väheneb ja elamispindasid peaks vabaks jääma, siis tegelik
seis seda miskipärast ei näita ja üüriturg on sisuliselt null. Kahjuks pole
hetkel ka omavalitsustel sellist võimekust, et jõuliselt siseneda
kinnisvaraturgudele ning seda trendi muuta. Kui tihti armastatakse tuua näiteid
teistest riikidest, siis on öeldud, et Soomes on munitsipaalomandis üle 40
protsendi korteriturust. See annaks omavalitsustele parema võimaluse kutsuda
noori maale elama. Nüüd muidugi küsimus, et kas maal peaks olema üldse
kortereid ja kust algab maaelu. See las jääb järgmistele arvajatele pureda.
Loodan, et uues Euroopa Liidu programmperioodis leian selle lahendamiseks meetme.
Eestis on küllalt levinud arvamus, et väikekohtades elu pole
võimalik ja kõik need kohad on pommiaugud. Süvenedes ja uurides ühe või teise
koha kultuuri ja spordielu, siis tuleb tihtipeale tõdeda, et teha on rohkem kui
käia jõuad. Lisaks on korras koolid ja lasteaiad. See, et väiksematest gümnaasiumitest saab kehvemat
haridust on samuti väga ühekülgne tõlgendus. Eelmise aasta Järvamaa parimad
riigieksamitulemused olid Järva-Jaani Gümnaasiumis, kuid see on ju
loogikavastane. Suurtest koolidest Paides ja Türil peaks saama ikka paremat
haridust. Kui jätkatakse suunda, kus väiksemaid koole ebaõiglaselt vähem
rahastatakse, siis võib küll öelda, et miski on riigisüsteemis valesti. Saan aru,
et kuskil peavad piirid olema, kuid kui kõiki teenuseid tahetakse inimesest
kaugemale viia alates gümnaasiumi haridusest kuni politsei, pääste ning kiirabini,
siis tekib küll küsimus, et miks me siin maal peame sama palju makse maksma
riigile kui mujal, sest riigiteenuseid me ju ei saa.
Maksudest on ka varem mõned majandusteadlased rääkinud, et
see võiks olla võti kuidas teha regionaalpoliitikat nii, et see tooks ka maale
elu juurde. Läbi tulumaksu või sotsiaalmaksu erisuste saaks motiveerida inimesi
ja ettevõtteid maale tegutsema tulema, kuid kahjuks puudub kuskil tahe ja üldse
mõte, et seda võiks üldse kaaluda. Miks? Minu meelest võiks seda teha. Jään
lootma uuele valitsusele. Loodan ka seda, et kui 2013. aastal tuli läbi EAS-i
investorteeninduse üle saja päringu ja neist vaid kolm jõudis väljapoole
Tallinna piirkonda, siis see trend samuti muutub. Võin ju mõistusega aru saada,
et seal ju palju parem infrastruktuur ja rohkem töötajaid võtta, kuid samas oleks
meil reaalne võimalus maaelu hoogustada.
Mida saame ise ära teha maaelu hääbumise vastu? Ega siin
ilmselt suurt võluvitsa pole, vaid tuleb tegutseda kõiki võimalusi kasutades.
Suhelda erinevate osapooltega, ka väljaspool oma valda, ning luua kõik
tingimused, et inimestel oleks siin hea olla ning kogukonna tunne oleks noortel
sees juba maast madalast. Olgu selleks siis tantsurühm või jalgpallimeeskond,
kellega igal nädalavahetusel proovi teha või võistlemas käia. Teha koostööd
naabritega nii kortermaja mõistes kui omavalitsuse tasandil, et ühiselt leida
nutikaid lahendusi ning vältida dubleerimist. Vähem viriseda ja rohkem otsida
lahendusi ning need ellu viia. Olla mõnes asjas esimene ning mõnes hea
kopeerija. Tuleb tegutseda julgelt ja sihikindlalt ning siis on kõik võimalik,
ka maaelu säilimine.
Arto Saar
Järva-Jaani vallavanem