Täna oli tore õhtu. Sai lumes möllatud ja memmesid ehitatud. Aga nüüd sissekande mõtte juurde. Asi nimelt selles, et mõned loetud minutid hiljem kui olime tuppa läinud ja seejärel taas väljunud, olid meie teosed lõhutud. Ajas natuke vihale, sest kes ikka tahaks oma teoseid näha rusudena maas vedelemas. Aga õnneks on ju lumi maas ja jäljed ilusti näha. Nii salvestasingi telefoniga jäljed ja läksin alevisse vaatama, et kas mõni punt on liikumas. Polnud vaja palju sõita.
Seltskonna juurde jõudes küsisin, et kas on näinud kedagi meie tänava poolt tulemas. Jah nad ise olidki. Kas kujusid nägite? Jah nägime, aga tervetena. Veel kedagi nägite? Ei. Olgu, selge. Punt läks laiali, aga ma jäin kahtlema natuke ja vaatasin igaksjuhuks jäljed üle. Ja ennäe, kaks neist olid tuttavad. Sõitsin siis uuesti pundi juurde ja küsisin jälgi näha. Taas BINGO! Nüüd hakkas seltskonna jutt muutuma. Vabandasid ja selgitasid, et nad mürasid ainult.
Olgu, no pole hullu, ega kuhugi kaebama ei lähe ja siin ka nimesid välja ei too, kuid moraal neile ja teistele on see, et esiteks- ole hea, ära lõhu teiste inimeste kätetööd; teiseks- kui julged teha, siis julge tunnistada; kolmandaks- ära palun valeta. Loodan, et need noored vähemalt õppisid sellest midagi ja ka teised saavad natuke sellest järeldusi teha
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar